Julialt Romeole

Kas sa tunned mind? Ütled, et tead ja mäletad, meenutad endisi aegu, aga kas sa tunned? 

Sa oskad mu sisse alati nii ilusti pugeda, aga ma ei taha seda. Iga pugemisega mürgitad mälestusi, mis on päikest täis. Sest pärast tuleb minek. Ikka ja alati. Aga mina ei tohi kunagi minna. Mulle pead sa saama öelda kõige viimase „head aega“, anda kõige viimase viipe ja naeratuse. 

Tükk aega ei taha ma sinust midagi kuulda, aga sa tungid mu ellu läbi teiste sõnade. Läbi sõgedate sundimiste. Kõik kõrvetab sees.

Mäletad neid esimesi arglikke märkamisi? Sina võlusid oma silmadega, mina püüdsin veel enam naeratada kui muidu. Ja sa ajasid mu vihale. Nii kurjaks kui kuradi. Ja siis pöörasin sulle selja ja sina vältisid minu puudutamist. Aga järgmisel päeval, hommikukohvi hõngus oli kõik ilus.

Meid sidus see veider lähedastest erinemine. Kui väga kumbki ei tahtnud esivanemate jälgedes astuda. Ma ei hoolinud aust, kuulsusest ega briljantidest. Sina ei mõistnud viha. Ja ma mäletan, kui me esimest korda tantsisime. Ei kuskilt ilmusid sa välja ja tirisid mu muusika rütmi. Sel ööl teadsin, et pean sinuga kunagi veel kasvõi korra kohtuma ja ühe tantsu tantsima. Näed, mis sai. Täna tantsime taas. Sõnades ja tegudes. 

Ja siin me nüüd oleme – jälle arglikud ja tahaksime ju öelda nii palju. Aga ei oska ega suuda. Igas su kortsus leian midagi kaunist läbielatut. Kahju, et mind neis nii vähe on. Aga sind ma vihkan ja armastan igavesti. Ja kui ma ka sinu kõrval ei sure, siis olen sulle kinkinud vähemaltki oma elu kõige suurepärasemad hetked.



*inspiratsiooni andis etendus "Romeo vs Julia"